teisipäev, 10. november 2015

Kiosk või kolme X-iga Maxima?



Kätte on jõudnud reede. Mis see reede ikka on, kui üks suur shopingu päev, et valmistuda nädalavahetuseks. Miina, nähes, et kõik poodi ruttavad, leidis ka oma jalad poe poole suundumas. Ta astus poe uksest sisse ja oli elevil, et sellest tuleb üks väga edukas päev. Kui tüdruk aga end ümbritsevat kolme X-iga Maximat uurima hakkas, langes ta pehmelt öeldes šokki.

Kas ta oli vales poes? Kas selle poe nimi ei olnud mitte KOLME X-iga Maxima? Kõik, mida Miina seal poes nägi, viitas vastupidisele. Kui poel on kolm X-i, peaks see tähendama ka ju väga head teenindust. Aga mis selles poes sündis? Kõik poetöölised istusid ülbete nägudega leti taga ning ei suvatsenud lillegi liigutada. Vaadaku need lollid kliendid ise, kuidas selles üüratu suures poes hakkama saavad. Kuidas pidi väike Miina teadma, kus asub selles poes piimalett, kus saia- ja leivalett ja kus asub kõige tähtsam, kommilett?

Suurest hämmingust ei suutnud ta ennast liigutadagi. Miks olid kõik teised inimesed nii lollid ja lasid endale pähe istuda? Vaadates, kuidas kõik ringi jooksevad ja oma raudrasket poekorvi järel tassivad, oleks Miina peaaegu naerma hakanud. Tema otsustas rahulikult ühe koha peal seista ja oma kolme X-i väärilist teenindust oodata. Tüdrukul oli lõbus seal seista ning vaadata, kuidas inimesed poemüüjate järel orjavad.

Kas inimesed tõesti ei mäleta siis nõukogude aegset kuldset teenindust? Kõik kaubad olid leti taga, sina pidid lihtsalt näpuga näitama ja ütlema, mitu sa soovid. Kõik oli nii lihtne ja hea ning poemüüjad said selle eest ka õiglast palka. Mis aga nüüd saanud on? Poodi (poes) valitseb täielik kaos. Mille eest poe+müüjatele nüüd makstakse? Inimeste orjamise pealt+vaatamise eest? Aga siin pole ju midagi imestada, see on meie Eesti riik.

Miina seisiski terve päeva seal ja naeris inimeste üle. Pika+peale sai ta aga vihaseks, oma kolme X-i teeninduse puudumise tõttu. Kas Maxima siis tõesti ei soovi tema raha? Tüdruku taskud olid ju punnis hinnalist raha, mille ta oli oma vanemate rahakotist väärikalt välja teeninud. Kas nad siis tõesti ei hooli oma suurest sissetulekust, mille nad oleksid võinud saada? Miina sai aru, et niimoodi seal seistes, raiskab ta oma väärtuslik(k)u aega ning ilmselgelt see pood ei vääri seda.

Tüdruk otsustas, et kõige parem teenindus ootab teda kioski putkades ning ta võttis plaani seal oma shopingu vajadused ära rahuldada. Ta püüdis võimalikult nähtamatult Maximast väljuda, vältides inimestega kokkusattumist, kuna on ju piinlik sellisest poest välja tulla. Kioskiteni jõudes, sai ta aru, kuivõrd luksuslik teenindus on meie tänavatel. Sinu eest tehakse kõik ära. Sina pead ainult ütlema, mida sa soovid ja ühest väikseset aknakesest raha andma. Kõik on sellel ühel ruutmeetril olemas. Ei mingit lahmakat poodi, kus võiks maratoni joosta, ja milline aja kokkuhoid! Lausa liiga hea, et olla tõsi, kas pole?

Kokkuvõttes möödus Miina reedene õhtupoolik rõõmsalt ning võidukalt. Ta sai kõik vajaliku, mida tal nädalavahetusel vaja võiks minna ning ta hoidis kokku oma väärtuslik(k)u aega. Lisaks sai tüdruk aru, kui tark ta ikka on. Ta ei lase endale pähe istuda ja selle asemel, et poemüüjate eest kogu töö ära teha, ütleb ta ainult kioski+tädile oma soovi ja too asub seda kohe täitma. Miina soovitus teistele inimestele on vaadata enda ümber ringi ja mõelda, kas meil on seda kõike ikka vaja?

Mees paadis


Pildiotsingu fat guy tulemus

S.S Fat Guy elas oma pisikeses paadis, kus talle meeldis oma võileiba süüa ja ilma avastada. 

Ükskord läks S.S Fat Guy oma punase ja pisikese paadiga, peas mereröövli moodi rätik ja ees päikeseprillid, merele seilama. Mehel oli alati kaasas oma ustav võileib.

Päikesetõusul otsustas ta, et minna hoopis Indiasse ja osta sealt omale vürtse. Mees võttis oma ustava võileiva ja läks paadiga India poole. Teekonnal möllasid suured ja vihased lained, mis põhjustasid   mehe suure vererõhu tõusu. Teekonnal mees ei läinud kunagi näljaseks ja januseks, sellepärast et ta sõi võluvõileiba mis talle andis Herculase edasiminemis+jõu. Teekonnal võitles ta kannipaalidega (kannibalidega), suurte mereröövlilaevadega ja merineitsidega, kes tahtsid temale halba . 

Mees peale pikki kuid merel nägi lõpuks maad, hõikas ta rõõmust. Mandril polnud näha kedagi ja veel vähem vürtse müüvaid kaupmehi. Seikleja, pikast reisist väsinud, hakkas ehitama omale majakest.
TÜHIK
Majast sai tänav, tänavast küla ja külast sai linn. Mees tegi kogu linna saarele üksi ja kiitis end selleüle. Kord tulid saarele laevad, kus peal oli mees nimega Kristoffer Kolumbus. Tuli välja, et S:S Fat Guy seilas vales suunas ja OLI otse Ameerikasse end aerutanud.

Kui mees eksinud pole, siis leidis ta India üles ja sööb oma võileiba. - SEE LAUSE ON KÜLL TÄIESTI TEEMAST VÄLJAS.                                                                                     

reede, 6. november 2015

Kass kraaniall


Elas kord kass nimega Bella. Enamasti oli ta hall, (lauselühend) aga pealt natuke tumedam.  Väikse kiisu kohta oli ta väga tark ja nutikas. Kassile oli harjumuseks saanud ülepäeviti kell 3 päeval keerata kraan käpagaga lahti ja seal all ennast pesta või lihtsalt veega mängida. Kes veel ei tea,  siis kassidele väga vesi ei meeldi ning nad kardavad seda.

Ühel tavalisel päeval tuli töölt varem koju kassi omanik Triin. Tüdruk avastas, et kraan jooksis vett ja nägi, et põrandal läheb teise tuppa veerada. Triin läks mööda rada teise tuppa ja nägi, et kass on läbinisti märg ja  (ning) ütles kassile: "Mida sa korraldad, Bella"? (Kelle?)Suureks üllatuseks oskas Bella ka mingi  ime läbi inimkeelt ning vastas Triinule, et ei teinud peale selle muud midagi, kui ainult pesin end. Triin oli hämmingus, sest ta polnud varem mitte kuskilt kuulnud, et olemas on rääkiv kass ja veel selline, kes mitte üldsegi vett ei kartnud.

Triin tuli mõni päev hiljem jälle varem koju ja nägi taas, et kraanist vesi jookseb ja kass jälle märg ja rääkis.
Iga kord (lahku) kui kass märg oli, tuli talle rääkimisvõime.

Triin oli üldiselt laisk inimene ja väga tööd ta teha ei viitsinud teha. Talle tuli mõte Bella näitustele viia ja inimestele näidata, et rääkiv kass on tõepoolest olemas. Inimesed olid väga üllatunud, samas neile ka see kass meeldis.

Nii lahendas Triin oma mure, et mitte tööl käia, kuna Bella tõi talle sisse miljoneid.

neljapäev, 5. november 2015

Päev suures kanjonis




Rääkisin teile 2 nädalat tagasi, et lähen Ameerikasse. Lõpuks täitsin oma suurima unistuse koos oma kallite sõpradega. Ma käisin küll paljudes kohtades, kuid kõige meeldejäävam oli päev Suures Kanjonis.

Reis algas loomulikult saabumisega New Yorgi hiiglaslikku lennujaama. Me ei viitnud aega ning hakkasime kohe sõitma mööda idarannikut Floridasse. Jõudnud Miamisse, tegime me päevase pausi ning nautisime mõnusat Miami Beachi. Mõnulenud päeva põletava päikse all, lendasime Las  Vegas-sse ööelu jälgima. Me olime seal 2 päeva,.võib-olla, et hoopis 3. Kui ööelu jälgimise olime lõpetanud, liikusime Suure Kanjoni poole.

Ilm kanjonis oli kuum. Isegi lühikeste riietega oli palav olla ja meie kahjuks tahtsime just sel päeval kanjonis ka natuke ringi matkata, ehk meil olid suured matkakotid kaasas. Kui me olime juba paar tunnikest kanjoni ümbruses pilte teinud ja jalutanud, leidsime me koera, kelle otsustasime peale pikka vaidlust enda hoolde võtta.

Nagu ikka, vastu õhtut läks õhk jahedamaks. Leidnud hea koha, kuhu telkima jääda, vaatasime ringi ning  nägime imeilusat päikseloojangut, mis ei kao mu silmapildist mitte kunagi. Ma loomulikult tegin sellest ka pilti.

Kahjuks lahkusime sealt kaks ööd hiljem, kuigi oleks tahtnud seal veel olla. Kuid vähemalt läksime veel edasi unistuste maale teisi asju avastama.

Ma südamest soovitan ka teil, kallid lugejad, minna Ameerikat avastama koos mõne oma sõbraga.

Loodusfotograaf




Vahepeal inimesed isegi ei märka, millest neil puudus on. See on rohkem positiivne asi kui negatiivne, kuid mõnikord inimesed lihtsalt ei tea enda  oma piire - teisiti öeldes hõljud sa pilvedes. Omavahel öeldes meenutab inimrass röövikuid, kel igalühel on enda õidepuhkemise hetk. Mälestused jäävad alles, kuid sul pole neid kellegagi jagada - need mälupildid on vaid su enda peas.

Maia on alati oluliseks pidanud jäädvustada igat väiksematki hetke enda elust. Niisiis tassib tüdruk endaga igal pool kaasas fotoaparaati, telefoni või kaamerat. Ta on harjunud elu läbi optika vaatama. Juba aastaid seda tehes on Maia rohkem kogenenud sellel alal ja otsustas lõpuks enda tehtud pildid veebisaidile üles laadida. Seni pole keegi tema pilte veel (negatiivselt) arvustanud, kõik leiavad, et tütarlapse pildid on väärt vaatamist. 

Ühel päeval koju tulles viskas noor fotograaf enda koolikoti voodile ning logis sisse veebisaiti, kus ta enda pilte igapäevaselt jagas. Tavaliselt ootasid tüdrukut seal vaid inimeste "meeldimised", kuid seekord avastas tüdruk enda postkastist kirja. Kiri oli talle saadetud ühest ajakirjatoimetusest ning selles oli palutud tüdruku nõusolekut tema piltide avalikustamiseks. Maia ei suutnud enda silmi uskuda, kui ta kirja lõplikult läbi lugenud oli. Algul arvas ta koguni, et tema kulul on nalja tehtud. Pärast põhjalikku e-kirja uurimist mõistis neiu, et tegu ei ole tüngaga, vaid reaalse pakkumisega. Maia vastas ajakirjatoimetusele juba samal õhtul, lubades enda pilte avaldada.

Pärast seda, kui tüdruk oli lubanud kasutada enda pilte populaarsel ajakirjatoimetusel, oli talle tehtud veel teisigi pakkumisi. Sellega algas tütarlapse karjäär ja praeguseks on ta loodusfotograafide seas üsna tuntud kuju. 

Suitsetav kaunitar


Kuulus naljamees George Carlin ütles: "The planet is fine. The people are fucked" ("Meie planeet on korras. Inimkond on rikutud.").

Elas kord noor ahvipärdik nimega Joe. Noorel pärdikul oli kole komme, talle meeldis suitsetada.Võis see paista mõnele naljakas, kuid kui loom on võtnud külge inimeste halvad kombed, siis oleme me teinud midagi valesti.

Aastaid möödus Joe esimesest suitsust ning noor ahv jäi tasapisi nõrgemaks ning nõrgemaks. Kurb oli vaadata, kuidas nii intelligentne loom end iga mahviga surma poole liigutas. Peale aastaid oli Joe tervis kohutav - ta köhis ja köhis, inimesed naersid ja naersid. Joe, jõudes kahjuks juba oma viimasesse eluaastasse, oli ikka inimesetele mängukann ning meelelahutaja. Pakk peale pakki rahustas ahipärdik oma närve, ma nimetaksin teda sellel ajajärgul elvaks korstnaks. Kui Joe aga aru pähe võttis, oli juba hilja.

Möödus nädal isegi kaks, kui pärdik jäi kopsuvähki. Peremees kahetses oma tegu, kuid see ei muutnud midagi. Kopsuvähiga elas pärdik veel kuu aega, kuni ta lõpuks suri. Kõigil oli kurb, eriti endisel pärdiku omanikul, kes nägi öösel unes Joed, kes sammus ta poole, suits hambus. Mehel tekkisid süümepiinad ning ta otsustas korraldada pärdikule väärilised matused.

Möödus aasta ning isegi kaks ja kunagis  ne pärdiku peremees nimega Will, otsustas adopteerida endale veel ühe looma, järjekordselt otsustus selleks pärdik. Mees mõtles ja mõtles ning pani ahvile nimeks Daxton. "Seekord ma sinuga nii ei tee!" mõtles Will.

Ühel hommikul ärkas Will üles mingi imeliku lõhna peale: "Lõhnab justkui ... tubaka suits!"  jooksis (kes?) toast välja ning avastas pärdiku rõdult suitsetamas. "DAXTON, ÄRA TEE," karjus mees inimahvilt suitsu käest tirides, "Ssee on väga halb!"
LÕIGUVAHETUS!
Polnudki rohkem vaja selleks, et too hakkaski suitsetama. Mees ei suutnud järgmist looma, kes oli temale kallis, kaotada sellele taimepurule. Mees tiris endale armasaks saanud Dextonit mööda võõrutusravisid ... miski ei aidanud. Mees mõtles endamisi: "Enam pole midagi teha, kui suitsedtab, siis suitsetab. "
LÕIGUVAHETUS!
Nädalad möödusid ning pärdikul oli hirmus suitsuvajadus. Daxton otsustas ise võtta suitsu ning see süüdata, lõpetades viskas pärdik pläru maja äärde, kus see süütas rookatuse peremehe majal. Mees ärkas ning avastas et tuba on suitsu täis, kuid ta ei suuda end hapnikupuuduse tõttu liigutada, nimelt oli Will arst. Möödus veel minut ning Will minestas. "Anna mulle veel 2ml adrenaliini,"ütles salapärane hääl,"ma arvan, et ta on ärkvel!"
Will avas silmad, kuid nägi ainult enda ümber gruppi inimesi, need olid arstid, kes olid Willi päästnud.
"Kus on mu ahv," küsis mees "ma tahan oma pärdikut näha!" Arstid käskisid mehel rahuneda ning rääkisid talle ära kogu jutu."Loom ei ole surnud, vaid kodust plehku pannud" rääkis võõras mees.

Tänaseni pole veel kusagilt Dextonit leitud. Spekuleeritakse, et pärdik on kusagil varjupaigas. Kuid mees tunneb endia südames, et ükspäev saavad nad veel kokku.

-Kevin

Jõuluvana puhkus Kanaari saartel


Ühel karmil talveõhtul otsustas jõuluvana oma sõpradega  minna puhkusele Kanaari saartele.

Jõuluvana ei tahtnud, et jõulumemm ja üle 10 000 päkapiku sellest teada saavad. Kui jõulumemm oleks sellest teada saanud, siis jõuluvana ja ta sõbrad peaks olema memme pagasihoidjad. Eriti suur probleem oleks olnud, kui üle 10 000 päkapiku oleks sellest teada saanud, sest eelmine kord, kui jõuluvana käis päkapikkudega puhkamas, ei jäänud pooditdest ja hotellist midagi alles.

Seetõttu pidi jõuluvana seda saladusenas hoidma. Hoida saladust jõuluvana perekonnas on sama lihtne, kui jaanipäeva õhtul lumme pissida. Iga kord, kui jõuluvana üritas reisi asju ajada, ilmus jõulumemm nagu Putini spioon. Jõuluvana elu muutus eriti raskeks, kui päkapikud sellest teada said, et jõuluvana tahtis puhkama minna. Ta pidi päkapikud ära ostma, ta lubas neile, et kui nad ei räägi midagi, siis ta teeb neile õlle välja.

Järgminesel õhtu, kui jõuluvana asju pakkis, tuli jõulumemm ja küsis:" Kurat küll, mees, miks sa mulle ei öelnud, et sa puhkusele tahad minna, arvad et oled kõvamees, jah." Jõuluvana vaatas oma naist ja ei osanud midagi öelda.

Jõluvana oli selleks juba valmistunud, et memm sellest teda saab. Nimelt oli jõuluvana ostnud rattad, millega saab vee all sõita. Nii et, kui jõulumemm ja päkapikud magama olid läinud, ajas jõuluvana oma sõbrad kokku ja nad hakkasid minema (kuidas?). Alguses oli vesi ikka päris külm, aga mida Kanaari saarte poole, seda soojemaks läks.

Pärast puhkust, kui jõuluvana oli juba kodus, sai ta teada, et memm oli ta maha jätnud ja päkapikud kaasa võtnud.

Aga see, kuidas ta oma naise tagasi sai, see on juba teine teema.

Kaval kutsikas

Ühel ilusal suvepäeval otsustas väike kutsikas, kelle nimi oli Jupsik, minna kodust väljapoole uitama. Ta puges katkise aiaplangu alt läbi ja oligi tänaval. Erksal sammul võttis ta suuna ranna poole. Talle meeldis vees hullata ja mööda rannaäärt kõrvade lehvides kihutada. Tavaliselt käis ta seal koos omanikuga, aga hetkel polnud tüdrukul selle jaoks aega. Sellepärast otsustaski Jupsik iseseisvalt rannas ära käia.
 Kui koerake randa jõudis, tormas ta otsemaid vee poole. Ta tundis, kuidas vesi näkku pristsis ja vaatevälja udustas. Sellest hoolimata sulpsas ta edasi sügavama vee poole ja varsti tõukas ta jalad merepõhjast lahti ja hakkas ujuma. Kui tema väikesed jalad väsima hakkasid, otsustas Jupsik, et on aeg kaldale tagasi minna. Nüüd tuli tal ennast korralikult raputada, et üleliigne vesi enda karvkattest välja saada. Tavaliselt tegi ta seda omaniku ligidal, sest oli nii naljakas vaadata, kuidas omanik pahandas, kui koer temagi märjaks pritsis. 

Kutsika meelest polnud ta veel piisavalt hullata saanud ning ta jooksis veel piki merekallast edasi. Joostes nägi ta, et taamal roostiku sees on midagi värvilist maas. Uudishimulik kutsikas, nagu ta oli, otsustas ta asja lähemalt uurima minna. Vaikselt hiilis Jupsik läbi roostiku. Lähemal vaatlemisel selgus, et värviline kuhi oli tegelikult kellegi kaldale jäetud riidehunnik. Nüüd nägi ta, et ka vees on keegi. Täpsemalt vaadates selgus, et see oli inimene, kes ulpis madratsiga vee peal. 

Koer heitis ühe suuremat sorti kivi varju lamama. Talle tundus, et temagi peaks veidi pikutama, et ta pärast liiga väsinud ei oleks. Ta ei tohtinud ju ometigi perenaisele näidata, et ta oli omapäid rannas hullamas käinud. 

Kui Jupsik oli juba natukene aega kivi varjus ennast soojendanud, hakkas talle tunduma, et ta haistab kuskilt vorstilõhna. Kuna tema väike kõht hakkas ka juba endast märku andma, arvas ta, et ta peaks sellele lõhnale järgnema. Üsna pea sai koer aru, et vorstilõhn tuleb mere peal ulpiva inimese asjade juurest.

Koeralaps otsustas, et ta saab selle vorsti endale, maksku mis maksab. Ta hakkas vaikselt lõhna suunas roomama. Mida lähemale ta inimese asjadele jõudis, seda tugevamalt tundis ta vorsti hõngu.  Ta jõudis riidehunnikuni ja lühikeste pükste alt paistiski üks vorstivõileib. Koerake asuski sööma. 

Järsku sai ta aru, et ta on vahele võetud. Tema kohal kõrgus veest tilkuv tüdruk, kes oli enne madratsi peal ulpinud. Jupsik limpsas keelt, sest vorst oli olnud tõeliselt hea. Samal ajal kui koer vorsti heast järelmaitsest mõnu tundis, kõlas klõpsatus, mis tähendas, et tüdruk oli koerast teinud fotosüüdistuse. 

Tüdruk isegi ei pahandanud Jupsikuga. Ta võttis hoopis oma telefoni ja helistas kellelegi. Jutust selgus, et see oli koera omanik, kes lubas paharetile randa järgi tulla. Kutsikas mõistis, et nüüd tuleb tal paksu pahandust. 

Viie minuti pärast saabuski omanik. Jupsik luges juba tema pahasest näoilmest välja, et ega see lugu tema jaoks hästi ei lõppe. Omanik pani kutsika rihma otsa ja tänas teist tüdrukut, et too oli talle Jupsikust teada andnud. Nad hakkasid kodu poole minema.

Tänu sellele, et Jupsik oli omapäi uitama läinud, pandi ta koeraaeda kinni. Ta isegi kurvastas veidi, aga sellest hoolimata oli ta õnnelik, et ta oli joosta saanud. Kõige rohkem tegi ta meele rõõmsaks muidugi vorst. Ta leidis, et väike krutski oli ikkagi vajalik ja omanik peaks nüüd aru saama, et oleks vajalik kutsikale veel rohkem tähelepanu pöörata. 

Kohutav lumetorm

Kõik, me, eestlased, teame, mida tähendab tõsine talv. Väga suured miinuskraadid, suured lumehanged, tugevad lumetormid- meie jaoks on see tavaline talv. Kuid New Yorgi rahvas ei tea sellisest talvest suurt midagi, nende jaoks talv on üpriski soe ning vähese lumega.
Ühel hommikul läks mees nimega Ben tööle. Hommik oli ilus, sügisene, puudelt langesid veel viimased lehed ning kogu maa oli lehtedest kollane, isegi päike piilus vahetevahel pilvede vahelt välja. Kuna sügisel on ilm New Yorgis veel küllaltki soe, siis läksid inimesed tööle kevad-sügis riietes, nii ka Ben. Härra töökoht asus autoga 10 minuti autosõidukaugusel,  jalgsi 20 minuti kaugusel. Kuna Ben ärkas sellel hommikul millegipärast varem, kui tavaliselt ning jõudis seetõttu oma asjad varem valmis, kui tavaliselt, siis otsustas ta sel päeval minna tööle jalgsi.
Ta nautis selliseid ilmasid, talle meeldis vaadata, kuidas lehed keereldes langevad puudelt, kuidas veel viimased linnud ära lendavad, talle meeldis loodus. Tööle jõudes oli Ben väga heas tujus, ta teretas kõiki kolleege ning läks oma töökohale. Ta töötas ajakirjanikuna.
LÕIGUVAHETUS! HAKKAD KIRJELDAMA MAJA.
Maja, kus ta töötas, oli uhke, suur pilvelõhkuja, klaasist aknad  akende ja ilusa vaadetega linnale. Seega, kui mehel puudusid mõtted, mida või millest kirjutada, vaatas ta aknast välja, imetles loodust ning vaatas nii-öelda pisikesi sipelgaid sibamas, tegelikult olid need küll inimesed, aga pilvelõhkujast vaadates tundusid need pisikesed sipelgad. Mees sai sellest inspiratsiooni, talle meeldis oma töö ning see, kuidas ta seda teha sai ja võis. 
Tol päeval tundus Benile, et see tuleb hea päev ja et tal on paljust kirjutada, kuna juba hommik oli nii hästi alanud. Kuid ühel hetkel avastas Ben end aknast välja vaatamas, mis tähendas seda, et tal puudusid mõtted ning ta otsis inspiratsiooni. Mida kauem ta aknast välja vaatas, seda rohkem tajus ta, et ilmaga on midagi juhtumas. Taevas muutus tumedamaks, tuul muutus tugevamaks ning ühel hetkel hakkas taevast midagi sadama. Kuna noormees oli siseruumides, siis ta täpselt ei saanud aru, mida sajab. Kuna kell oli lõunapausil, oli Ben minemas üle tänava asuvasse kohvikusse lõunale. Välja jõudes sai Ben aru, mida taevast alla sajab - see oli lörts. Väljas oli ilm kiskunud väga külmaks, tuul oli lõikav. Kuid härra ei lasknud end sellest ilmast heidutada.
Ta läks kohvikusse, tegi seal oma igapäeva rutiini- istus koha peale, kus on ta kogu aeg istunud, võttis selle päevase ajalehe, tellis endale ühe Eespresso, ühe salati ning hakkas lehte lugema. Juba selle päeva lehes kirjutati suurest lumetormist, mis oli mõned minutid tagasi alguste saanud. Härra oli ehmunud, lugedes, kui hullu lumetormi on lubatud ja kui palju külma. Ta ju ei olnud sellise ilmaga harjunud! Tegelikult ta ei isegi ei teadnud, mida selline ilmaennustus endast kujutab, ta polnud kunagi varem sellist tormi näinud ega ka kuulnud, et New Yorgis oleks nii hull talv.
Kohvikust välja astudes oli lörtsist saanud lumi, taevast sadas alla laia valget paksu lund. See oli imeline vaatepilt! Aga oleks olnud imelisem, siis kui see ei oleks tuisanud näkku ja see oleks alla sadanud rahulikult, lumehelbed keereldes, aga see ei olnud nii. Ilusast sügisesest ilmast oli lõunaks saanud kohutav lumetorm!
Inimesed jooksid tänavatel nagu hullud, otsisid peavarju selle tormi eest. Väga paljud otsisid ka riietepoode soojemate riiete jaoks, sest hommik oli ju alanud sügiseselt, tööle oli mindud õhukeste riietega, kuid nüüd valitses väljas -10 kraadine pakane.
LÕIGUVAHETUS! BEN LÄHEB POODI.
Nii ka kiirustas Ben oma lõunapausi ajalt kiiresti ühte spordipoodi endale talveriideid ostma. Poodides valitses kaos, tohutud inimeste hulgad, kaklemas riiete üle, nagu oleksid allahindlused. Poed ei olnud ette valmistunud selliseks ilmaks ja seepärast oli ka talveriideid ainult teatud kogus. Seetõttu kehtis sel hetkel ütlus "kes ees, see mees".
Kahjuks Benil ei vedanud ja ta ei saanud neid riideid endale, seega pidi mees tööle kõmpima õhukeste riietega, -10 kraadises külmas, suures lumetormis. Tööle jõudes oli ta kui lumemees ja motivatsioon kirjutamiseks puudus. Tööpäeva lõpuks oli Beni tuju väga halb, keskenduda ta ei suutnud ja  unistas ainult kodust, soojast tekist ja soojast kaminast.
Seetõttu lõpetaski mees oma sellepäevase tööpäeva varem ning läks läbi selle kohutava lumetormi jalgsi koju, kuna oli ka jalgsi tulnud. Koju jõudes oli ta täiesti külmunud, mehel oli selline tunne, et ta hüppaks heameelega ahju, et sooja saada. 20 minutit sellise pakase käes jalutada oli tema jaoks liig, kuigi ta armastas loodust. Lõpuks, kui mees sooja sai, otsustas, et  enam ei tee ta sügiseti sellist viga, et läheb hommikul jalgsi tööle, sest iial ei või teada, mis ilm on päeva lõpuks. 

Öine Virtsu



Kõigi inimeste jaoks on öö erineva tähendusega. Mõne jaoks kui õuduste aeg - pimedus, vaikus ja kõhedus. Mõne jaoks aga hoopis midagi teistsugust - mõnus vaikus, ilusad vaated ja palju muud huvi pakkuvat. 

Minu jaoks on olulisem teine variant. Mulle meeldib öine vaikus ja kõige tähsam on vaade. Öösel on võimalik näha väga palju huvitavaid ja lummavaid vaateid, neid jäädvustada ning ka teistele näidata. Sellepärast meeldib mulle käia pildistamas just öösel ja muidugi ka mere ääres.

Pilt, mille siia panin, ei ole minu tehtud, kuid vaadake seda lummavat pilti. On sügisene õhtu, kuu peegeldab enda ilu täpselt merele ja eemalt on võimalik ka muid asju märgata. Samuti need pilved, mida muidu me pimedas ei näeks, aga tänu kuuvalgusele  valgustusele on nad ilusti näha. Taamalt paistab ka valgus, arusaadavalt on näha, tegemist on bensukaga. Ka püsti seisva masti tuled peegelduvad mere pinnale ja annavad koos kuuga väga huvitava vaatepildi. Kuid tundub, et asjad ei ole päris nii, nagu alguses paistab. Liikvel on palju legende, milline neist tõele vastab ja kas üldse, seda ei tea tänase päevani mitte keegi. Ma jutustan teile enda arvates kõige parema loo. 

Pilt on tehtud Virtsu linnuse varemetel, ehk nagu öeldakse, vanalinna all. Linnus ehitati tõenäoliselt 1430. aastal. Hävis ta 20. juulil 1533  Saare-Lääne piiskop Reinhold von Buxhoevedeni ja Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi vahel puhkenud konflikti käigus. Lahing toimus kuuvalgel ööl, surid mõlemad osapooled. Hiljem üritati linnust taas üles ehitada, kuid see lõpetati 1536.

Varemete juurde organiseeriti ööpäevaringne valve, et kellegil ei avaneks võimalust linnust uuesti taastama hakata. Nii oligi päeval üks vahetus tööl ja öösel teine. Peagi hakkasid toimuma imelikud lood ja seda ainult täiskuu ööl. Alguses mängiti inimestega rahulikult, kas peideti midagi ära või tundus valvajatele, et nad pole üksi. Kui nende asjade peale linnuse valvamist ei lõpetatud, läksid asjad julmemaks. Igal täiskuu ööl löödi öövaht oimetuks ja seoti ta varemete otsa kinni. Ja kui seda mitte, siis teadvuseta inimene maeti maa alla, ainult pea jäi välja. Kõige tipuks tapeti inimesed ära.

Asjad läksid üsna karmiks ja keegi ei julgenud enam oma eluga riskida. Polnud ühtegi vabatahtlikku, kes linnust valvaks. Hakkasid levima kuulujutud, et linnusel kummitab. Kutsuti kohale maailmakuulus Pendi Endel, et ta oma pendlit keerutaks ja asjasse selgust tooks. Kuid ei suutnud Endel ega ka muud võimud asja välja selgitada, tuli linnus rahule jätta.

Sellest ajast peale teavad kõik, et igal täiskuu ööl käivad Reinhold ja Wilhelm omavahel lahingut pidamas. Tapavad kõik, kes neid segada julgevad. Usun, et kõigi inimeste jaoks on olemas see miski, mis neid öö juures koidab. Olgu nendeks siis tähed, kuu või kummitused - oivalised nad kõik.