neljapäev, 5. november 2015

Kaval kutsikas

Ühel ilusal suvepäeval otsustas väike kutsikas, kelle nimi oli Jupsik, minna kodust väljapoole uitama. Ta puges katkise aiaplangu alt läbi ja oligi tänaval. Erksal sammul võttis ta suuna ranna poole. Talle meeldis vees hullata ja mööda rannaäärt kõrvade lehvides kihutada. Tavaliselt käis ta seal koos omanikuga, aga hetkel polnud tüdrukul selle jaoks aega. Sellepärast otsustaski Jupsik iseseisvalt rannas ära käia.
 Kui koerake randa jõudis, tormas ta otsemaid vee poole. Ta tundis, kuidas vesi näkku pristsis ja vaatevälja udustas. Sellest hoolimata sulpsas ta edasi sügavama vee poole ja varsti tõukas ta jalad merepõhjast lahti ja hakkas ujuma. Kui tema väikesed jalad väsima hakkasid, otsustas Jupsik, et on aeg kaldale tagasi minna. Nüüd tuli tal ennast korralikult raputada, et üleliigne vesi enda karvkattest välja saada. Tavaliselt tegi ta seda omaniku ligidal, sest oli nii naljakas vaadata, kuidas omanik pahandas, kui koer temagi märjaks pritsis. 

Kutsika meelest polnud ta veel piisavalt hullata saanud ning ta jooksis veel piki merekallast edasi. Joostes nägi ta, et taamal roostiku sees on midagi värvilist maas. Uudishimulik kutsikas, nagu ta oli, otsustas ta asja lähemalt uurima minna. Vaikselt hiilis Jupsik läbi roostiku. Lähemal vaatlemisel selgus, et värviline kuhi oli tegelikult kellegi kaldale jäetud riidehunnik. Nüüd nägi ta, et ka vees on keegi. Täpsemalt vaadates selgus, et see oli inimene, kes ulpis madratsiga vee peal. 

Koer heitis ühe suuremat sorti kivi varju lamama. Talle tundus, et temagi peaks veidi pikutama, et ta pärast liiga väsinud ei oleks. Ta ei tohtinud ju ometigi perenaisele näidata, et ta oli omapäid rannas hullamas käinud. 

Kui Jupsik oli juba natukene aega kivi varjus ennast soojendanud, hakkas talle tunduma, et ta haistab kuskilt vorstilõhna. Kuna tema väike kõht hakkas ka juba endast märku andma, arvas ta, et ta peaks sellele lõhnale järgnema. Üsna pea sai koer aru, et vorstilõhn tuleb mere peal ulpiva inimese asjade juurest.

Koeralaps otsustas, et ta saab selle vorsti endale, maksku mis maksab. Ta hakkas vaikselt lõhna suunas roomama. Mida lähemale ta inimese asjadele jõudis, seda tugevamalt tundis ta vorsti hõngu.  Ta jõudis riidehunnikuni ja lühikeste pükste alt paistiski üks vorstivõileib. Koerake asuski sööma. 

Järsku sai ta aru, et ta on vahele võetud. Tema kohal kõrgus veest tilkuv tüdruk, kes oli enne madratsi peal ulpinud. Jupsik limpsas keelt, sest vorst oli olnud tõeliselt hea. Samal ajal kui koer vorsti heast järelmaitsest mõnu tundis, kõlas klõpsatus, mis tähendas, et tüdruk oli koerast teinud fotosüüdistuse. 

Tüdruk isegi ei pahandanud Jupsikuga. Ta võttis hoopis oma telefoni ja helistas kellelegi. Jutust selgus, et see oli koera omanik, kes lubas paharetile randa järgi tulla. Kutsikas mõistis, et nüüd tuleb tal paksu pahandust. 

Viie minuti pärast saabuski omanik. Jupsik luges juba tema pahasest näoilmest välja, et ega see lugu tema jaoks hästi ei lõppe. Omanik pani kutsika rihma otsa ja tänas teist tüdrukut, et too oli talle Jupsikust teada andnud. Nad hakkasid kodu poole minema.

Tänu sellele, et Jupsik oli omapäi uitama läinud, pandi ta koeraaeda kinni. Ta isegi kurvastas veidi, aga sellest hoolimata oli ta õnnelik, et ta oli joosta saanud. Kõige rohkem tegi ta meele rõõmsaks muidugi vorst. Ta leidis, et väike krutski oli ikkagi vajalik ja omanik peaks nüüd aru saama, et oleks vajalik kutsikale veel rohkem tähelepanu pöörata. 

1 kommentaar:

  1. Jutt on huvitav ja tore. On tore lugeda, kuidas koer näeb maailma enda ümber ja kuidas ta mõtleb oma suhetest omanikuga. Tore oli ka see, et tegu oli kutsikaga, kes oli täis krutskeid. Lõigud olid hästi jaotatud ja ka komadega ei olnud suuri probleeme. Armas jutuke!

    VastaKustuta