neljapäev, 5. november 2015

Kohutav lumetorm

Kõik, me, eestlased, teame, mida tähendab tõsine talv. Väga suured miinuskraadid, suured lumehanged, tugevad lumetormid- meie jaoks on see tavaline talv. Kuid New Yorgi rahvas ei tea sellisest talvest suurt midagi, nende jaoks talv on üpriski soe ning vähese lumega.
Ühel hommikul läks mees nimega Ben tööle. Hommik oli ilus, sügisene, puudelt langesid veel viimased lehed ning kogu maa oli lehtedest kollane, isegi päike piilus vahetevahel pilvede vahelt välja. Kuna sügisel on ilm New Yorgis veel küllaltki soe, siis läksid inimesed tööle kevad-sügis riietes, nii ka Ben. Härra töökoht asus autoga 10 minuti autosõidukaugusel,  jalgsi 20 minuti kaugusel. Kuna Ben ärkas sellel hommikul millegipärast varem, kui tavaliselt ning jõudis seetõttu oma asjad varem valmis, kui tavaliselt, siis otsustas ta sel päeval minna tööle jalgsi.
Ta nautis selliseid ilmasid, talle meeldis vaadata, kuidas lehed keereldes langevad puudelt, kuidas veel viimased linnud ära lendavad, talle meeldis loodus. Tööle jõudes oli Ben väga heas tujus, ta teretas kõiki kolleege ning läks oma töökohale. Ta töötas ajakirjanikuna.
LÕIGUVAHETUS! HAKKAD KIRJELDAMA MAJA.
Maja, kus ta töötas, oli uhke, suur pilvelõhkuja, klaasist aknad  akende ja ilusa vaadetega linnale. Seega, kui mehel puudusid mõtted, mida või millest kirjutada, vaatas ta aknast välja, imetles loodust ning vaatas nii-öelda pisikesi sipelgaid sibamas, tegelikult olid need küll inimesed, aga pilvelõhkujast vaadates tundusid need pisikesed sipelgad. Mees sai sellest inspiratsiooni, talle meeldis oma töö ning see, kuidas ta seda teha sai ja võis. 
Tol päeval tundus Benile, et see tuleb hea päev ja et tal on paljust kirjutada, kuna juba hommik oli nii hästi alanud. Kuid ühel hetkel avastas Ben end aknast välja vaatamas, mis tähendas seda, et tal puudusid mõtted ning ta otsis inspiratsiooni. Mida kauem ta aknast välja vaatas, seda rohkem tajus ta, et ilmaga on midagi juhtumas. Taevas muutus tumedamaks, tuul muutus tugevamaks ning ühel hetkel hakkas taevast midagi sadama. Kuna noormees oli siseruumides, siis ta täpselt ei saanud aru, mida sajab. Kuna kell oli lõunapausil, oli Ben minemas üle tänava asuvasse kohvikusse lõunale. Välja jõudes sai Ben aru, mida taevast alla sajab - see oli lörts. Väljas oli ilm kiskunud väga külmaks, tuul oli lõikav. Kuid härra ei lasknud end sellest ilmast heidutada.
Ta läks kohvikusse, tegi seal oma igapäeva rutiini- istus koha peale, kus on ta kogu aeg istunud, võttis selle päevase ajalehe, tellis endale ühe Eespresso, ühe salati ning hakkas lehte lugema. Juba selle päeva lehes kirjutati suurest lumetormist, mis oli mõned minutid tagasi alguste saanud. Härra oli ehmunud, lugedes, kui hullu lumetormi on lubatud ja kui palju külma. Ta ju ei olnud sellise ilmaga harjunud! Tegelikult ta ei isegi ei teadnud, mida selline ilmaennustus endast kujutab, ta polnud kunagi varem sellist tormi näinud ega ka kuulnud, et New Yorgis oleks nii hull talv.
Kohvikust välja astudes oli lörtsist saanud lumi, taevast sadas alla laia valget paksu lund. See oli imeline vaatepilt! Aga oleks olnud imelisem, siis kui see ei oleks tuisanud näkku ja see oleks alla sadanud rahulikult, lumehelbed keereldes, aga see ei olnud nii. Ilusast sügisesest ilmast oli lõunaks saanud kohutav lumetorm!
Inimesed jooksid tänavatel nagu hullud, otsisid peavarju selle tormi eest. Väga paljud otsisid ka riietepoode soojemate riiete jaoks, sest hommik oli ju alanud sügiseselt, tööle oli mindud õhukeste riietega, kuid nüüd valitses väljas -10 kraadine pakane.
LÕIGUVAHETUS! BEN LÄHEB POODI.
Nii ka kiirustas Ben oma lõunapausi ajalt kiiresti ühte spordipoodi endale talveriideid ostma. Poodides valitses kaos, tohutud inimeste hulgad, kaklemas riiete üle, nagu oleksid allahindlused. Poed ei olnud ette valmistunud selliseks ilmaks ja seepärast oli ka talveriideid ainult teatud kogus. Seetõttu kehtis sel hetkel ütlus "kes ees, see mees".
Kahjuks Benil ei vedanud ja ta ei saanud neid riideid endale, seega pidi mees tööle kõmpima õhukeste riietega, -10 kraadises külmas, suures lumetormis. Tööle jõudes oli ta kui lumemees ja motivatsioon kirjutamiseks puudus. Tööpäeva lõpuks oli Beni tuju väga halb, keskenduda ta ei suutnud ja  unistas ainult kodust, soojast tekist ja soojast kaminast.
Seetõttu lõpetaski mees oma sellepäevase tööpäeva varem ning läks läbi selle kohutava lumetormi jalgsi koju, kuna oli ka jalgsi tulnud. Koju jõudes oli ta täiesti külmunud, mehel oli selline tunne, et ta hüppaks heameelega ahju, et sooja saada. 20 minutit sellise pakase käes jalutada oli tema jaoks liig, kuigi ta armastas loodust. Lõpuks, kui mees sooja sai, otsustas, et  enam ei tee ta sügiseti sellist viga, et läheb hommikul jalgsi tööle, sest iial ei või teada, mis ilm on päeva lõpuks. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar